VELOYOLO


LIINA RISTOJA


Nii, võtsin selle tüütuvõitu hashtag’i (yolo – you only live once), tegin sellest kõigepealt nimisõna ja siis folklaulukese moodi kõlava liitsõna. Rohkem riimi mõttes, aga siiski mõttega.

Rattaga linnas sõitmise hädadest rääkimisest on saamas yolo moodi äraleierdatud joru, mille tahaks juba väga pensionile saata. Vahe seisneb selles, et mõnda juttu on vaja miljon korda rääkida, enne kui kohale jõuab. Aga kui muudkui mõtled ja räägid, isegi tegutsed, aga tulemusi napib? Siis jääbki üle ainult “yolo!” – asi kätte võtta, hoog sisse anda ja loota, et läheb hästi. Vaid üks kord elamise moto, mis netis napaka meemina ringi liigub, on rattaga sõitmise kontekstis tegelikult mitmeti tähenduslik.

Need, kes skeitti sõidavad, saavad ilmselt aru, mis see tähendab, kui ma suurest hoost vallanduvast energiatulvast rääkima hakkan. On vähe asju, mis saavad iga päev pakkuda kombot kohalejõudmisest, elamustest ja füüsilisest vabanemisest. Mõnele meeldib yolo-nupp põhja keerata – tipptunnil autode vahel söösta, tüüpiliste liiklusskeemide asemel põnevamaid trajektoore katsetada, oma kiiruslimiidid proovile panna. Olles küll (õnneks vaid) iseendale ohtlik, on rattasõidus mingi eriline vabadus, peaagu et loomalik. Selline tunne, et keegi ei saa kätte, sest sa oled nii tohutult kiire ja osav ja tead, et järgmiste majade vahelt viib salajane otsetee põiktänavasse.

Iseenesest on ratas lihtne masin koos näiliselt väga selge missiooniga – transportida –, kuid mis liigutab tegelikult mitte vaid füüsiliselt, vaid ka metafooriliselt. Inimene elab vaid ühe korra ja sellest suurema osa pikemat aega ühes kohas. Rattaga sõitmine on nende jaoks, kes tahavad oma elu ja eksistentsi üle rohkem kontrolli omada kui elada ettenähtud võimaluste piires. Seda teatud mugavuste arvelt, aga see-eest tunnetades paremini oma tegelikku potentsiaali. Rattasõit on funktsioon, kuid see on ka iseolemise manifest, ehe elamine olukorras, mis on allutatud tihtipeale tuimale, kohmakale, aegunud või halvasti planeeritud infrastruktuurile.

Kui hakkasime Tour d’ÖÖ Tallinn nime all rahvast öiseks ringipedaalimiseks kokku ajama, siis võisime ainult unistada, et sellest korralik critical mass välja kasvab (võrdluseks Budapesti 30 000-line sõit). Kuid juba ligi 800 ratturit, mis on praeguseks meie kõige massiivsem retk olnud, võttis hämmelduma. Rohkem tõtt-öelda ei julgekski karjatada võtta, ehkki tiim on suuremaks ja osavamaks läinud. Iga kord on terve sõidueelse päeva värin sees, sest kunagi ei tea, kui suur kamp tuleb, kuidas rada töötab, kas politseiga tuleb probleeme ning mis kõik juhtuda võib.

Sõit eeldab karjustelt väga suurt tähelepanu ja pingutust – vaja on kolonnist ette rebida, tuututavaid autosid kinni hoida, tigedate šofööridega maid jagada ja kogu rodul silma peal hoida. Kõige selle kõrval aga on lausa raske kirjeldada, missugune võimas ja võidukas tunne koos adrenaliiniga säärtest kätesse ja pähe tulvab. Jah, võibolla tõesti ei ole eriti viisakas niimoodi tänavaid tiheda ratturiparve nagu ootamatu laavaga üle ujutada. Aga efekt on seda väärt ja eesmärk samuti. Üks elu, üks võimalus teha asju, millesse usud.

Critical mass rattasõidud lähtuvad ideest, et mida rohkem tekib linnarattureid, seda lähemal on hetk, et tänavad, kus nad liiguvad, võtavad oma kuju rohkem nende järgi. Linn on ja peaks olema orgaaniline keskkond, mis kujuneb vastavalt nende vajadustele, kes seal elavad. Ja mitte ainult vajaduste, vaid ka vabaduste järgi. Seda muidugi tasakaalus tulevikuvisiooniga, mis ei laseks kogu kremplil umbe joosta.


Linnadesse koondumine on paratamatu, aga see on ka mõttekas ning võib olla väga huvitav ning tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt rikastav protsess. Tallinn ei ole erand ja peab hakkama võtma ette põhimõttelisi suundi, mis teeksid selle linna toimivamaks, värvikamaks ja inimlikumaks. Asjaolud muutuvad tasapisi, kuid ilmselt on see aeg veel kaugel, kui Tallinnast saab selline linn, kus rattaga liiklemine üldse yolo ei ole.

Mõni ratas laseb rohkem ringi vaadata, mõni tundub sõites keha bioonilise edasiarendusena. Olgu aga istumise all tagasihoidlik velosipeed või uhke trandulett, kiirus sees või mitte, yolo-moment on igal juhul tunda. Rattasadulas pedaalides on üpris võimatu kahelda, kas sa ikka oled igas mõttes elus.

Artikkel ilmus ajakirjas Kataloog
Fotod: Dmitri Gerasimov