VELOYOLO
LIINA RISTOJA
LIINA RISTOJA
Nii, võtsin selle tüütuvõitu hashtag’i (yolo – you only live once), tegin sellest kõigepealt nimisõna ja siis folklaulukese moodi kõlava liitsõna. Rohkem riimi mõttes, aga siiski mõttega.
Rattaga linnas sõitmise
hädadest rääkimisest on saamas yolo moodi äraleierdatud joru,
mille tahaks juba väga pensionile saata. Vahe seisneb selles, et
mõnda juttu on vaja miljon korda rääkida, enne kui kohale jõuab.
Aga kui muudkui mõtled ja räägid, isegi tegutsed, aga tulemusi
napib? Siis jääbki üle ainult “yolo!” – asi kätte võtta,
hoog sisse anda ja loota, et läheb hästi. Vaid üks kord elamise
moto, mis netis napaka meemina ringi liigub, on rattaga sõitmise
kontekstis tegelikult mitmeti tähenduslik.
Need, kes skeitti sõidavad,
saavad ilmselt aru, mis see tähendab, kui ma suurest hoost
vallanduvast energiatulvast rääkima hakkan. On vähe asju, mis
saavad iga päev pakkuda kombot kohalejõudmisest, elamustest ja
füüsilisest vabanemisest. Mõnele meeldib yolo-nupp
põhja keerata – tipptunnil autode vahel söösta, tüüpiliste
liiklusskeemide asemel põnevamaid trajektoore katsetada, oma
kiiruslimiidid proovile panna. Olles küll (õnneks vaid) iseendale
ohtlik, on rattasõidus mingi eriline vabadus, peaagu et loomalik.
Selline tunne, et keegi ei saa kätte, sest sa oled nii tohutult
kiire ja osav ja tead, et järgmiste majade vahelt viib salajane
otsetee põiktänavasse.
Iseenesest on ratas lihtne masin
koos näiliselt väga selge missiooniga – transportida –, kuid
mis liigutab tegelikult mitte vaid füüsiliselt, vaid ka
metafooriliselt. Inimene elab vaid ühe korra ja sellest suurema osa
pikemat aega ühes kohas. Rattaga sõitmine on nende jaoks, kes
tahavad oma elu ja eksistentsi üle rohkem kontrolli omada kui elada
ettenähtud võimaluste piires. Seda teatud mugavuste arvelt, aga
see-eest tunnetades paremini oma tegelikku potentsiaali. Rattasõit
on funktsioon, kuid see on ka iseolemise manifest, ehe elamine
olukorras, mis on allutatud tihtipeale tuimale, kohmakale, aegunud
või halvasti planeeritud infrastruktuurile.
Kui hakkasime Tour d’ÖÖ
Tallinn nime all rahvast öiseks ringipedaalimiseks kokku ajama, siis
võisime ainult unistada, et sellest korralik critical
mass välja
kasvab (võrdluseks Budapesti 30 000-line sõit). Kuid juba ligi 800
ratturit, mis on praeguseks meie kõige massiivsem retk olnud, võttis
hämmelduma. Rohkem tõtt-öelda ei julgekski karjatada võtta, ehkki
tiim on suuremaks ja osavamaks läinud. Iga kord on terve sõidueelse
päeva värin sees, sest kunagi ei tea, kui suur kamp tuleb, kuidas
rada töötab, kas politseiga tuleb probleeme ning mis kõik juhtuda
võib.
Sõit eeldab karjustelt väga
suurt tähelepanu ja pingutust – vaja on kolonnist ette rebida,
tuututavaid autosid kinni hoida, tigedate šofööridega maid jagada
ja kogu rodul silma peal hoida. Kõige selle kõrval aga on lausa
raske kirjeldada, missugune võimas ja võidukas tunne koos
adrenaliiniga säärtest kätesse ja pähe tulvab. Jah, võibolla
tõesti ei ole eriti viisakas niimoodi tänavaid tiheda ratturiparve
nagu ootamatu laavaga üle ujutada. Aga efekt on seda väärt ja
eesmärk samuti. Üks elu, üks võimalus teha asju, millesse usud.
Critical mass rattasõidud lähtuvad ideest, et mida rohkem tekib linnarattureid, seda lähemal on hetk, et tänavad, kus nad liiguvad, võtavad oma kuju rohkem nende järgi. Linn on ja peaks olema orgaaniline keskkond, mis kujuneb vastavalt nende vajadustele, kes seal elavad. Ja mitte ainult vajaduste, vaid ka vabaduste järgi. Seda muidugi tasakaalus tulevikuvisiooniga, mis ei laseks kogu kremplil umbe joosta.
Linnadesse koondumine on
paratamatu, aga see on ka mõttekas ning võib olla väga huvitav
ning tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt rikastav protsess. Tallinn ei
ole erand ja peab hakkama võtma ette põhimõttelisi suundi, mis
teeksid selle linna toimivamaks, värvikamaks ja inimlikumaks.
Asjaolud muutuvad tasapisi, kuid ilmselt on see aeg veel kaugel, kui
Tallinnast saab selline linn, kus rattaga liiklemine üldse yolo
ei ole.
Mõni ratas laseb rohkem ringi vaadata, mõni tundub sõites keha bioonilise edasiarendusena. Olgu aga istumise all tagasihoidlik velosipeed või uhke trandulett, kiirus sees või mitte, yolo-moment on igal juhul tunda. Rattasadulas pedaalides on üpris võimatu kahelda, kas sa ikka oled igas mõttes elus.
Artikkel ilmus ajakirjas Kataloog
Fotod: Dmitri Gerasimov