Rattakultuuri edendajad: Tänavarahu rataste ja autode vahel?
LIINA RISTOJA, TÕNIS SAVI, RISTO KALMRE
Möödunud nädalal korraldasime
esmakordselt Tallinn Bicycle Weeki, et pakkuda puutepunkti siinsetele
linnaratturitele, tutvustada jalgrattakultuuri selle eri vormides
ning meelitada inimesi julgemalt rattasadulasse hüppama. Ikka
selleks, et anda oma panus jalgrattasõbralikuma liikluse ja
inimsõbralikuma Tallinna arengule.
Räägitakse, et jalgratturitest on
kujunenud maailma üks kokkuhoidvamaid kogukondi. See väide sai
tõestatud ka meie rattanädalal, mis ei toonud rõõmustaval hulgal
kokku mitte ainuüksi siinseid rattureid, vaid ka rattarahvast
lähiriikidest. Ühelt poolt ühendab jalgrattureid vaatamata
rahvusele ühine kirg rattasõidu vastu. Teisalt aga ka sarnased
katsumused ja raskused - sest kuigi paljudes paikades sõidetakse
kondiaurul isegi rohkem kui siin, on jalgrattaga linnas liiklemine
väheste eranditega tänaseni täielikult lahendamata küsimus.
Põhjuseks järeleandmatu võimuvõitlus autostumisega.
Üllatav oli kuulda Leedu ratturite
vaimustust, et Tallinnas on võrreldes Vilniusega ülimõnus
jalgrattaga sõita. Et igapäevaselt meie pealinnas liigeldes kohtame
selles osas ka väga palju puudujääke, siis kipub varju jääma
teadmine, et aastate jooksul on ratturite jaoks Tallinnas mõne teise
linnaga võrreldes tegelikult päris palju ära tehtud. Arenguruumi
aga on jätkuvalt, sest - nagu selgus ka meie kokku kutsutud Tallinna
südalinna ja jalgrataste teemalisel visiooniseminaril, millest
võtsid osa arhitektid, Tallinna linnatranspordiga tegelevad
ametnikud ning rattahuvilised - kipuvad suuremad ja põhimõttelisemad
ratast soosivad lahendused takerduma nõiaringi. Ühelt poolt vajab
liikluskeskkond rattasõbralikumaks muutumiseks rohkem rattureid,
teiselt poolt vajab ratturite hulga suurenemine aga korralikke
rattaga liiklemise tingimusi. Mis siis teha?
Tundub olevat paratamatu, et niikaua
kuni suurem osa inimesi tahab igal pool autoga treppi sõita, osutub
väga raskeks kuskilt ratturitele rohkem ruumi näpistada. Ning just
selles suunas on Tallinn linnaruumi areng seni liikunud. Mõned
jalgrattaliiklust puudutavad lihtsad ja praktilised ideearendusedki
känguvad mootorsõidukijuhtide soovimatusest oma territooriumi käest
anda juba eos. Näiteks mõte ühendada ühistranspordi- ja
jalgrattarajad võeti bussijuhtide poolt kuuldavasti vastu hädakisa
ja lahkumisähvardustega. Rooli võim kipubki kujunema kogu
rattaliikluse arengu kirstunaelaks. Sõna otseses mõttes -
rattahooaeg alles hakkab tuure koguma, ent juba on esimene suvine
nädalavahetus ratturite jaoks mustaga märgitud. Mitte et autojuhid
oleksid alati kiired ja vihased - kuulume ju isegi nende hulka. Kuid
ometi napib autojuhtide seas teadvustamist, et ka teistsorti
liiklejatel on täielik õigus oma osale linna- ja liiklusruumist.
Hinnanguliselt on täna Tallinnas pea kaheksa tuhat jalgratturit, autosid aga saja tuhande kandis. Lähtudes sellest suhtarvust peaks iga kümne meetri laiuse autotee kohta kuskilt jooksma vähemalt 80 cm jalgratturile mõeldud teepinda. See tähendab, et kolme laia sõidurea kohta peaks kindlasti olema vähemalt üks rattarida. Kui linnal on eesmärk suurendada kergliikluse osakaalu liikluses, tuleks tänavaruum juba eos vastavalt soovitud suhtele jaotada. Kui aga on juba jaotatud (enamasti on), siis tuleb olla nutikas ja püüda sammhaaval tagantjärele muudatusi teha. Rattaradadega saab alustada nendest kohtadest, kus seda on lihtne teha ning sellega linn ka tegeleb. Samal ajal aga peaks looma visiooni, kuidas ja kuhu meil tegelikult rattaradu reaalselt tarvis oleks, parandades seeläbi ka jalakäijate ruumi linnas.
Pärast pikki arutelusid sai selgeks, et kuigi asjad liiguvad, ei ole suuri muutusi korraga oodata ning viimane sõna jääb ikkagi autojuhtidele. Nüüd, kus rattanädal läbi ning seljataga mitu vägevat ühissõitu ja hulk keskustelusid, tundubki selles keerulises olukorras kõige kiirem, odavam ja efektiivsem viis ratturite elu ja liikluskliima koheseks parandamiseks see, kui autojuhid hakkaksid liiklemisse natuke rahulikumalt ning jalgratturitesse pisut arvestavamalt suhtuma. Kõlab ehk naiivselt, sest liikluskultuur ei parane hetkega, kuid - olles isegi samaaegselt nii ratturid kui autojuhid - teame, kui vähe selleks tegelikult vaja on, et liikluse olukorda inimlikkuse ja viisakusega natuke paremaks muuta. Võiks ju püüda ikka tegutseda selle nimel, et juba täna ja homme oleks rattaga linnas parem liikuda, mitte põlvkondade pärast, kui ääriveeri on suudetud lõpuks lahtised rattaradade otsad kokku vedada.
Palju mõjuvam ja odavam kui mistahes
teedeehitus või liikluskorraldus oleks see, kui lõpetaksime ära
liikluses sekundite tagaajamise. Nagu kogesime kesköisel ühissõidul
ülihõreda liiklusega Kalamajas, on sealgi napilt võimalik ellu
jääda. Ringi sõidavad närvilised roolijad, kel iga murdosa
sekundist arvel ning jalg vajutab gaasi juba siis, kui kolonni
viimane rattur alles valgusvihust läbi vurab. On ju teada, et linnas
ei jõua tegelikult gaasipedaali igal võimalusel talludes kiiremini
kohale. Enamasti takerdub ruttaja linnas liikluse loomulikku kulgu
ning kogu kiirendusponnistuse nullib järgmine või ülejärgmine
foor. Küll aga on natukene rahulikumalt võttes väiksem võimalus
oma kapotilt jalakäija või rattur leida.
Võiks ju olla täiesti loomulik
jalgratturist möödudes natukene hoogu maha võtta ning näiteks
aeglustada enne „sebrat" ka siis, kui seda parasjagu keegi ei
ületa. Enne möödasõitu aga tasuks mõelda selle peale, kas paar
sekundit potentsiaalselt varem sihtkohta jõudmist on reaalne ajavõit
või illusioon ning kas see on piisav õigustamaks riski saada enda
südametunnistusele kellegi elu või tervis. Loobudes viimase
„kollakasrohelisega" ristmikele sõitmisest, küsides endalt
enne aeglasemalt liikujast möödudes "ega mind pole juhtumisi
ees ootamas terve rivi autosid?" või "ega ma ei kavatse
kilomeetri pärast teelt ära keerata?" ning võttes ratturite
ja ülekäiguradade läheduses hoogu maha, loome me endale ja kõigile
kaasliiklejatele turvalisema ja rahulikuma liikluskeskkonna. Lisaks
kulub rahulikuma sõiduga ka vähem kütust - motivatsiooniks neile,
kel südametunnistus rahakoti kaudu lisamotivatsiooni vajab.
Nimelt on (Tallinna) liikluskultuur
kujunenud selliseks, et linnas autoga liiklemist ei võeta mitte kui
privileegi, vaid kui esmaõigust. Nii tajub autojuht praegu
jalgratturit ahistajana ning ratturiga arvestamist oma isikliku
lahkuse arvelt tuleva teenena. Kui teine auto ristmikul foori taga
või tänaval ees sõidab, kannatab juht ta järel seista või oodata
küll. Kui aga rattur foori juures liiga keset teed paikneb või kui
kitsal teel kohe ratturist mööda ei pääse, läheb autojuht
sellise ennekuulmatu territooriumihaaramise pärast närvi. Veider,
et autojuhte häirib teeservas sõitev rattur, kes n-ö sõiduruumi
röövib, samas kui talvel lumevallide vahel saadi ka palju kitsamate
tänavatega hakkama. Palju tuuakse sallimatuse põhjenduseks välja
ka ratturite ebareeglipärast liiklemist, mõistmata, et linnas ei
ole võimalik olla lihtsalt jalgrattur, vaid tuleb oma marsruuti
varieerida, olles kord "jalakäija" ning kord "auto".
See on põhiline, mida norimiseks välja tuuakse - rattur ei näidanud
suunda, rattur sööstis ülekäigurajale jne. Tõsi - rattur peab
oma võimaluste piires siiski alati korrektselt liiklema, kuid
niikaua kuni ta liigub "eikellegimaal", võiks temasse
vähemalt lahkesti suhtuda, mitte püüda teda rattaga sõitmisest
loobuma peletada.
Tihti on lahendused esmapilgul
ületamatutele probleemidele lihtsamad kui arvata oskaks. Tänav on
meie kõigi ühine ruum, mis ei peaks olema mõeldud ainult
autoliikluseks. Majasid me üksteisest kaugemale lükata ei saa,
seega peame me kõik endale seal koha leidma. Tõenäoliselt tähendab
see seda, et mõned peavad end natukene koomale tõmbama ja uued
tulijad ka „pingiotsale" lubama. Suutes seda teha üksteist
tähele pannes ja üksteisega arvestades, saame me kokku hoida ka
liigselt mastaapsete teeehituste pealt ning see on juba reaalne meie
endi raha sääst.
Morni näoga ratturit me linnapildis naljalt ei näe, küll aga on neid autodes päris palju. Kui autoga liiklemine meele mustaks ajab, siis tasuks kaaluda soetada endale mõningateks käikudeks ka jalgratas - kõige kiirem ja ökonoomsem uksest-ukseni linnatranspordi vahend. Mida rohkem rattaid ja vähem autosid ringi liigub, seda paremini ligipääsetavaks ja meeldivamaks muutub ka linnavahel liiklemine ja elamine. Proovige lõbusamat liikumist!
Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 14. juunil 2011
Fotod: Jaanus Ree