TALLINN BICYCLE WEEK

TALLINN BICYCLE WEEK EI OLE MITTE LIHTSALT NÄDAL, VAID AASTARINGSELT TEGUTSEV SELTSKOND, KELLE SOOVIKS EDENDADA EESTI RATTAKULTUURI.

____________________________________________________________

Jalgrattakultuur on rikas ning lai valdkond, mis jaguneb kümneteks eri aladeks ning elustiilideks. Jalgratas pole vaid sport, vaid ka eluviis ning transpodivahend. Tallinn Bicycle Week (Tallinna Jalgrattanädal) on olemas selleks, et tutvustada jalgratast ja seda ümbritsevat kõigis selle eri vormides ning avaldada austust jalgrattale kui mõtteid ja tegusid inspireerivale nähtusele, pakkudes praegustele ning tulevastele Eesti jalgratturitele uut väljundit ja kokkupuutepunkti. 

 
Jalgratas kannab paljude jaoks ka looduslähedase elufilosoofia ning poliitilise vaate märki, kuid jalgrattakultuur ei tähenda ka ainult keskkonnateadliku hipiliikumise vastulööki liigsele autostumisele, vaid on väga rikas ja lai valdkond. Jalgrattal on lai evolutsioonipuu ning nii jaguneb see kümneteks eri aladeks – külavahe- ja linnasõit, maantee-, maastiku- ja trekisõit, BMX, fixed-gear jne. Kujunenud on mitmeid eristatavaid subkultuure ja liikumisi, mida jalgratas ühel või teisel kujul ühendab – suurlinnade fixie skened, jalgrattakullerid, critikal mass demonstratsioonsõidud, BMX trikirattad ning muuhulgas ka lihtsalt linnaratturid. Jalgratas pole ka pelgalt liiklusvahend või funktsioon, vaid peidab endas piirituid elamusi, loomingulisust ja lõbu ning on väga paljude inimeste elus üle maailma väga tähtsal kohal. 

 
Ei saa jääda märkamata, et Tallinn on linn, kus pole kellelgi kuigi hea liigelda: kesklinn on autodest üle koormatud ning üleüldine autostumine on kujundanud kogu linna enese järgi, pärssides omakorda paratamatult teiste linnaliikluse vormide arengut. Paljudes Euroopa linnades vaadatakse jalgrattale kui täiesti normaalsele liiklusvahendile, millega sõita tööle, kooli, poodi, isegi baari. Eestis nähakse jalgrattas pigem spordi- kui liiklusvahendit ning ehkki jalgrattad on ka Eesti linnapildis muutumas üha populaarsemaks, on see protsess üsna visa. Ratta seljas liiklejad on auto- ja kõnniteedeks jagunenud Tallinnas pagendatud eikellegimaale, kuna senine- rattateede ehitus on käsitlenud jalgratast pigem vaba aja harrastuse kui igapäevase transpordivahendina. Rattad on aga vajalikud täna väga autokeskse Eesti ja Tallinna rohelisemaks, inimsõbralikumaks, jätkusuutlikumaks ja toredamaks muutmiseks. Ratas võiks ka Eestis ja siinse kliima kiuste (või pigem just selle kompenseerimiseks mõne kuu inimväärse linnaeluga) kujutada endast normaalset ja praktilist liiklusvahendit.

TBW seisab selle eest, et rattaga ringiuitamisest saaks igapäevane ja turvaline nähtus. Tallinna liiklus vajab natuke tuulutust, uut tasakaalu ning väikest inspiratsioonisüsti. Ja kui teisiti ei saa, siis tuleb kõvasti kella anda.

Luues uue kokkupuutepunkti Tallinna ja Eesti praegustele ja tulevastele jalgrattakultuuri austajatele, algatame oma soovunelmas ahelreaktsiooni. Selle tulemusena kasvab pöördumatult Tallinna ja Eesti linnade ning asulate tänavatel ratastel liiklevate ja rattaid hindavate linnaelanike hulk. Ning vallandub massiline ümberlülitumisele mootoriküttelt kondiaurule. Sest kui ühel hetkel ületab ratturite hulk Tallinnas n-ö kriitilise massi piiri, võivad linnal silmad avaneda ja tekkida innustus ning reaalne vajadus enam kui kosmeetiliste lahenduste järele linnapildi rattasõbralikumaks muutmisel.

Nii mõnigi mootor kindlasti turtsatab sellise jutu peale, kuid meie väntame edasi. Igal pool. Ja meid saab olema palju.

Esimest korda Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 raames toimunud Tallinn Bicycle Week toimus sel aastal teist korda, olles vahepeal selle taha koonduva rühmituse eestvedamisel korraldanud aastaringselt arutelusid ja ligi kakskümmend Tour d'ÖÖ nime alla koondunud öösõitu, kontsert-pidu, võistlusti ja muid häppeninge, kasvatades enda ümber juba tuhandetesse ulatuva linnaratturite seltsingu – kui nii saab öelda. Sest ratas on miski, mis paneb kokku hoidma. Kes teab seda tunnet, ei vaja selgitust.

Seega on täiesti võimalik, et vajalik jõud on meil juba praegugi olemas, et linnakodarad vurama panna. Hoogu juurde!

Drinn! 

Foto: Renee Altrov