Stseen: Teisipäevaõhtune tipptund Tallinna südalinnas. Sõiduteedel looklevad harilikust aeglasemas, ent närvilisemas meeleolus üha tihenevad autokolonnid, oodates oma väljapääsu sellest lõputust fooritsüklist. Kell tiksub, silmad pöörlevad. 

Keegi ei aima, et pildile on üks teise ja kolmanda järel tasapisi sisenemas uus dimensioon liiklust - jalgratturid.


ENTER VELO!

Ja mitte paar tükki, kes põgenevad autode eest jalakäijate vahele, vaid kümned ja mitmekümned, kuni neid on täis kõik teeservad, kuhuni kaasliiklejate imestunud pilgud ulatuvad. Milline imeline vaatepilt! Järgnevad kaks tundi enneolematut liiklusolukorda Tallinna linnas, mis näitavad linna sellisena, nagu see võiks olla: eri vanuses jalgratturid liiklevad tänavail võrdselt teiste liiklejatega, järgides reegleid ja loogilisi sõiduradu, suheldes omavahel, andes oma manöövritest märku autojuhtidele ning häirimata tungiva vajaduseta jalakäijate marsruute. Kõik nii, nagu peab!

Kaks tundi hiljem on Tipp d'Und lahtunud ning taastunud harjumuspärane õhtune liiklus. Autojuhid räägivad kodus, et järgmine päev peaks ehk isegi jalgratta kasuks otsustama. Portaalid kirjutavad, et Tallinna tänavad kopenhangusid. Pealnäha on kõik jälle tavaline, aga meie teame, et toimunud on kvanthüpe.

Miks? Sest:

  • ilus ja tore on, kui linn on rattaid täis, kas pole? Mis saaks, kui ühel hetkel tõesti ongi nii palju rattureid? Kuidas me siis tänavale ära mahuksime? Kuidas omavahel suhtleksime? Kuidas läbi saaksime? Tipp d'Und on eksperiment, mis annab aimu, milliseks võiksid kujuneda liiklejate omavahelised suhted, et siis vaatada ja analüüsida, milline on meie liikluskultuuri hetkeseis ja võimalik tulevik.
  • autojuhtidena ei ole me mitte liiklusummikus kinni, vaid tihtipeale me ise olemegi liiklusummik. Tänavad oleksid lahedamad ja hõredamad, kui autoga sõidetaks vähem ja vaid siis, kui see on möödapääsmatu. Selle asemel, et keset suve autos küpseda, võib linnas elades tihtipeale auto ratta vastu välja vahetada ja oma igapäevased käigud sadulas teha. (Kui vahemaa on liiga pikk ja pintsak higiseks kipub, siis ka näiteks elektriratta sadulas.)


Kuidas me selle ära teeme? Väga lihtne:

  • võta ratas
  • tule kell 17.00 südalinna
  • vaata kaardilt, millisel alal sõita
  • mõtle välja oma isiklik marsruut või sõida niisama kaks tundi ringi (kui kahte tundi ei jaksa, sõida pool)
  • tervita teisi rattureid käeviipega
Meie sõidupiirkond on järgmine:



Ei ole algust ega lõppu, ei ole gruppi ega juhendamist – kõik sõidavad, nagu nad sõidaksid tööle, poodi, kinno või kohvikusse. On kindel aeg, kindel ala ja reeglid - liiklusreeglid. Me ei takista liiklust, me ei riku eeskirju, ei provotseeri teisi liiklejaid, vaid oleme osa liiklusest. Nagu peab ka rattur arvestama teiste liiklejatega. Me ei ülbitse ega laiuta. Me oleme mõistlikud ja viisakad.

Me ei sega ega takista kedagi. Me aitame. Muuhulgas aitame autojuhil ratturit märgata ja seeläbi ta südametunnistust puhtana hoida. 

Kell 19 koguneme kõik Olümpia hotelli esises parklas, kus õnnitleme üksteist õnnestunud aktsiooni puhul, aplodeerime kaasliiklejatele, jagame kogemusi ja pärast vaatame – ehk sõidame kuskile natukeseks edasi hängima. Pärast aktsiooni on kõik oodatud kirjalikult ja videos postitama oma kogemusi ja elamusi, mis nad sõidult said.

Kui rattureid on palju, ei saa neid eirata ning nendega peab arvestama. Näitame, kuidas see käib!  Rohkem rattureid liikluses = turvalisem (ratta)liiklus.

NB! Kõik annavad endast 100% parima, et liigelda korrektselt ja reeglite järgi. Sõitmine toimub omal vastutusel. Lenks sirgu ja tuled peale!